Kuulmine on üks tähtsamaid meeli, mille abil me tajume oma ümbrust ja orienteerume oma keskkonnas. Samuti aitab see säilitada tasakaalu, kuid selle kõige olulisem roll on suhtlemisel ja sotsiaalsete sidemete loomisel. Kõne ja keel, mis on olulised teiste inimestega suhtlemiseks ja sidemete loomiseks, arenevad kuulmise kaudu. Kuulmislangus võib oluliselt mõjutada inimese elukvaliteeti, olenemata sellest, kas see on osaline või täielik. Kuulmislangusega inimestel on sageli raskusi kõne ja keele omandamisega. See võib negatiivselt mõjutada suhtlemist ja muid igapäevaseid tegevusi, mis hõlmavad sotsiaalset kontakti. Normaalse kuulmisega lastel algab kõne ja keele areng väga varases eas, kuna nad puutuvad kokku ümbritsevast keskkonnast pärinevate helide ja sõnadega. Lapsed, kes kuulevad loomulikul teel ja spontaanselt, omandavad emakeelena kõneldava keele. Kuulmislangusega lapsed seisavad silmitsi ainulaadsete probleemidega, kuna nad ei suuda kõnet ja keelt loomulikul viisil arendada. Selle asemel õpivad nad kõnet ja keelt rehabilitatsioonimeetodite abil, tuginedes oma allesjäänud kuulmisele ja kuuldeaparaatidele.

Mida suurem on kuulmislangus ja mida varem see tekib, seda suuremad on probleemid kõne ja keele arengus. Kuulmislangus mõjutab nii kurtide ja vaegkuuljate kõnekeele arengut kui ka kirjaoskust. Selle mõju sõltub mitmest tegurist: kuulmislanguse raskusastmest, selle tekkeajast, diagnoosimise ajast, rehabilitatsiooni algusajast, rehabilitatsiooni järjepidevusest ja intensiivsusest, vanemate kuulmisseisundist ning perekonna ja keskkonna toetusest. Kuulmislangusega lapsed jäävad sageli kõne ja keele arengus oma kuulvatest eakaaslastest maha. Mõned lapsed ei pruugi täiskasvanueaks omandada suulist kõnet või mõistetavat kõneviisi, mis põhjustab raskusi lugemisel ja arusaamisel. Nende jaoks võib kõnekeel tunduda võõrkeelena. Sageli kasutavad nad oma peamise suhtlusviisina viipekeelt, kui neil on võimalus seda õppida ja suhelda teiste viipekeele kasutajatega. Näiteks on see levinud kurtide peredes, kus viipekeel on esmane keel, või haridusasutustes, kus kasutatakse viipekeelt. Siiski ei ole see alati nii, sest mõned lapsed omandavad edukalt kõnekeele ning nende lugemis- ja kirjutamisoskus on võrreldav kuulvate eakaaslaste omaga. Keele omandamist ja valikut mõjutavad mitmed tegurid. Vanemate kuulmisseisundil on oluline roll selles, kas nende kuulmislangusega laps õpib kõne- või viipekeelt. See sõltub vanemate endi esmasest keelest, sotsiaalsetest suhetest, kogemustest hariduse ja rehabilitatsiooniga ning eelistustest konkreetsete rehabilitatsioonimeetodite suhtes. Lõppkokkuvõttes määrab vanemate valik, kas kuulmislangusega laps õpib viipekeelt või kõneldavat keelt.