Anatoomiliselt võib kuulmislanguse põhjus peituda väliskõrvas, sisekõrvas või keskkõrvas. Kuulmislanguse astet väljendatakse detsibellides, mis on helitugevuse mõõtühik. Sõltuvalt kuulmislanguse astmest eristatakse mitmeid kategooriaid. Vaegkuuljate kuulmislangus on vahemikus 20-90 dB, samas kui kurtide kuulmislangus on suurem kui 90 dB.
Vastavalt kuulmislanguse astmele on klassifikatsioon järgmine:
Funktsionaalne erinevus kurtide ja vaegkuuljate vahel seisneb selles, et vaegkuuljad tuginevad kõne mõistmiseks peamiselt kuulmisele, samas kui kurdid kasutavad oma nägemist, näiteks huultelt lugemist, ning võivad kasutada kuuldeaparaati.
Kuulmislangust võib liigitada konduktiivseks, sensorineuraalseks või segatüüpi kuulmislanguseks. Konduktiivne kuulmislangus on sageli põhjustatud infektsioonidest või probleemidest kesk- või väliskõrvas ning sellega kaasneb probleem heli edastamisel väliskõrvast sisekõrva. Sensorineuraalne kuulmislangus tekib siis, kui närvistruktuurid häirivad või takistavad heli tajumist, mis on sageli tingitud sisekõrva, kuulmisnärvi või aju kuulmiskeskuste kahjustusest. Segatüüpi kuulmislangus kujutab endast konduktiivse ja sensorineuraalse kuulmislanguse kombinatsiooni.
Kuulmislangus võib tekkida enne sündi, sünnituse ajal või pärast sündi. Lisaks kuulmislanguse tekkeajal põhinevale klassifikatsioonile eristatakse ka seda, kas kuulmislangus ilmnes enne või pärast kõne ja keele omandamist.
Tänapäeval kontrollitakse vastsündinute kuulmist enne haiglast väljakirjutamist. Kuulmislanguse varajane avastamine on hädavajalik, et tagada õigeaegne ja asjakohane rehabilitatsioon, mis aitab vähendada kuulmislanguse mõju ja parandada inimese elukvaliteeti.
Kuulmislangusele võivad viidata järgmised sümptomid:
Sümptomid, mis võivad viidata lapse kuulmislangusele, on järgmised:
